• Anu

Maailma ägedaim argipäev

Hommik. Tavapärane unine sagimine. Möödaminnes teed kohvi ja lapsele võileiva, hõikad veel mitu korda, kas on teine juba üleval ja toimetamas või magab õndsalt edasi...

Järgmine hetk istud autos, väljas on läbi uduvine paistev päike ja ümberringi närviliselt sahmivad inimesed - hommikune tipptund ummikus. Siiski liigub maailm ja sul õnnestub järetulija mõningase ajavaruga enne tunni algust kooli juures autost välja saada ja enam-vähem õigeks ajaks ka ise kontorilaua taha jõuda. Tass kohvi, e-kirjad ja esimene koosolek. Argipäev.


Milline aga oleks hommik siis, kui see oleks täis maailma kõige ägedamaid igapäevaseid tegevusi?


Ärkad hommikul äratuskella eriti ägeda helina peale, teed maailma mõnusaima hommiku esimese kohvi ja maailma parimad igahommikused võileivad. Äratad oma ägeda järeltulija(d), naudite koos igahommikust maailma ägedaimat sahmerdamist. Autos istudes naudid suurepärast veidi uduvinest ilma ja naeratad ümberringi naeratavatele ummikus istuvatele tööleruttajatele. Kontorisse jõudes istud ootusäreva mõnuga laua taha, lonksad suurepärast kontorikohvi ja loed põnevusega e-kirju enne, kui suundud päeva esimesele ägedale koosolekule.


Miks siis on ikkagi nii, et leiame end tihti just pigem sellest esimesest argipäevast ning unistamas just sellest teisest? Kas elu juhtub meiega või hoopiski meie käes on ohjad? Kuidas muutub maailm me ümber, kui me ise otsustame mõelda teistmoodi? Noh, et vahet pole, mida see maailm arvab, mina otsustan mõelda selle ilusaks ja ägedaks...


Ma otsustasin proovida. Ja kõige esimene asi, mille otsa ma komistasin, oli minu enda harjumuspärane mõtte- ja käitumismuster. Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et see on ju ägeda päeva suurepärane hommik.


Oleme nii harjunud oma igapäevaste rutiinsete tegevuste ja mõtetega, et ei pane ise tähelegi, kuidas peas keerlev negatiivne mõte tundub nii tavaline, nii loogiline ja isegi õige. Meile ei meenu, et mõeldes ise teistmoodi, muutub ka meie enda suhtumine ja meeleolu.


Inimeseks olemise üks osa on harjumused. Ja neil on jõud. On nad ju enamasti kujunenud pikema aja jooksul. Ja ilmselt mingil hetkel on suuremast osast harjumustest meile ka kasu.


Siiski tundub mulle, et tasuks ka oma harjumusi mingi aja tagant üle vaadata ja vajadusel kohandada. Sellest ju isegi räägitakse-kirjutatakse väga palju. Ometi on selle tegemine aga päriselus kordades raskem...


Naastes minu ägeda hommiku juurde. Peale mõningast sisemist vestlust oma mõttemustritega leidsin ma ennast nautimas hommikukohvi armsas kohvikus. Avastasin, et olin sellest juba pikka aega unistanud, kuid polnud seda endale lubanud. Kuigi silmnähtavat takistust, miks ma seda endale lubada ei võiks, justkui ei olegi.


Nii ma siis otsustasingi, et nüüdsest alates on mul maailma kõige mõnusam hommikukohvi (ka pilvisel päeval). Et see aga harjumuseks saaks, päriselt, tuletan ma seda järgneva 7 päeva hommikul endale meelde. Ei, veelgi parem, ma teen iga hommikukohvi enda jaoks eriliseks.


Milliseid üllatusi võiks Sulle päev tuua, kui Sa praegu otsustad, et sellest tuleb maailma ägedaim päev?


Millest oled Sina unistanud, kuid pole seda endale mingil põhjusel seni lubanud?


Kuidas oleks, kui prooviksid minuga koos järgmise 7 päeva jooksul südamest nautida hommikurutiini (või väikest osa sellest)?




Päikest ja rõõmu!

Anu